Miks mitte kasutada pildistamise alusena vanaroosat paksu viltlehte, mis tegelikult ostetud hoopis muude plaanidega, kuid seepärast nad ju plaanid ongi, et neist kunagi asja ei saa. Annab minu jaoks pildile mõnusa tooni. Kogu jutt pildistamise alusest tuletab mulle meelde, kui väga tahaksin ühte korralikku peegelkaamerat, kuna mu seebikas tahab teinekord mu viimased närvid ära suua. Statiiviks ehitan hunniku raamatutest ja müngipurgist. Väiksemate jubinate klõpsimisel piisab ka ainult mündikassast. Ja siis peab seda seebikat veel hellitama, sest ta ju väsib ära ka, kui mitu pilti järjest teha. Näiteks väsis ta ära eile, kui tahtsin viimase kõrvarõngapaari pildile saada ja ei andnudki mulle mingit tulemust. Pärast mitmeid piinarikkaid katsetusi jäi pildile vaid hele-hele-HELE kogu, kust võis häguselt vaid piirjooni tunnetada. Ja seda nii kaua, kuni lõpuks käega lõin. Seekord siis pildid, mille ajal mu Olympo veel triksis-traksis oli ja tulemus ka mingil määral kriitikat kannatab.
No comments:
Post a Comment